Hüpotundlikkus – kingitus või karistus

Mitu korda oled Sina pidanud hommikul tööle sõites otsa ringi keerama ja minema koju läbihigistatud riideid vahetama? Olen paar korda sellises situatsioonis olnud ja soovinud, et hüpo kulgeks ilma higistamiseta kuna värisemisest ja südame puperdamisest piisaks hüpo äratundmiseks. Ma polnud kunagi mõelnud, et mõned diabeetikud ei tunne hüpoglükeemia korral mitte midagi. Sellist seisundit nimetatakse hüpotundlikkuse languseks.

Kui minusugused diabeetikud teavad, et hüpo sümptomite ilmnedes peab midagi magusat põske pistma, siis hüpotundlikkuse langusega patsiendid ei taju ka kriitiliselt madalaid veresuhkruid ning ei pruugi seetõttu olla võimelised end ise aitama ehk siis langevad jalalt ja vajavad hüpoglükeemiast välja tulekuks kindlasti kõrvalist abi.

Mis põhjustab hüpotundlikkuse langust?

Hüpotundlikkuse languse peamiseks põhjuseks peetakse sagedasi hüpoglükeemiaid (kirjanduse andmetel).

Ka kergekujuliste hüpoglükeemiate sagedased esinemised harjutavad organismi madalate veresuhkrutega ja tulemuseks on hüpo ohusignaalide nõrgenemine või sootuks kadumine.

Pika staažiga T1 diabeetikud võiksid/peaksid olema teadlikud hüpotundlikkuse languse võimalusest, seda eriti siis, kui ollakse igapäevaselt autoroolis või harrastatakse veesporti.

Omadest kogemustest saan öelda, et olen kogenud ka erinevate insuliinide korral hüpo sümptomite erinevat ilmnemist. Tresibaga olen ka 3se veresuhkruga peenraid rohinud ja end lihtsalt kummaliselt tundnud – ilma klassikaliste hüpo märkideta.

Kuidas taastada hüpotundlikkust?

Parim viis hüpotundlikkuse taastamiseks on hüpoglükeemiate vältimine.
CGM kasutamine hüpotundlikkuse langusega diabeetikutel peaks olema lausa kohustuslik. Taastamaks organismi ohusignaalid võib olla vajalik CGM-il ajutiselt kõrgemate veresuhkru eesmärkvahemike seadistamine. Ajutine glükohemo kõrgenemine on oluliselt ohutum kui hüpoglükeemilisse koomasse langemine. Ehk siis kaugtüsistuste vältimise eesmärk ei peaks tulema tänase ohutuse arvelt. Surra hea glükohemoga hüpoglükeemilisse koomasse- tänan, ei!

Kirjanduses soovitatakse üksi elavatele diabeetikutele või CGM sensori liimaine suhtes allergilistele diabeetikutele ka hüpokoera.

Kui kahtlustad, et Sa ei tunne õigel ajal hüpot ära või oled vajanud hüpost väljatulekuks meditsiinilist abi, räägi sellest kindlasti oma endokrinoloogi või diabeediõega. Kiirabi teeb Sinu digiloosse küll sissekande, aga see ei “hüppa” arstile kohe ekraanile ja võib seetõttu märkamata jääda.

Kui Sa kasutad CGM-i ja Su glükohemo on normaalne, siis vaata ikkagi CGM statistikast oma TIR (time in range ehk  õiges suhkruvahemikus oldud aeg) üle. TIR eesmärgiks soovitatakse 70% ja see võiks peegeldada head diabeedi kontrolli.  Sagedased hüpod aitavad küll glükohemot langetada, aga samas põhjustavad hüpotundlikkuse langust. Glükohemo väärtused aitavad prognoosida pigem kaugtüsistuste tekke tõenäosust, mitte niivõrd diabeedi head kontrolli.

Seniks aga glükoosigeelid ja küpsised taskusse ja pea ees kevadesse!

Viimased paar-kolm nädalat on mulle puust ja punaseks selgeks teinud, et diabeet ei ole mingi “asi”, et sätid ühel päeval oma pika ja lühikese insuliini paika ja purjetad selle skeemiga igavesti. Sel suhkruhaigusel on põrgulise hing ja ei või iial teada, mis talle ühel päeval enam ei meeldi 

Ise pean kogu jama põhjuseks kuid kestvat kroonilist närvivalu, mis võttis une ja tegi must korraliku koduse “tulehargi”. Süüdistasin veresuhkru kõrgetes väärtustes magamatust ja pidevat valu. Kui lühikese insuliiniga korrigeerimine enam ei õnnestunud, läksin pika insuliini kallale. Jõudsin 15-lt ühikult 22-ni. Samal ajal otsustasin Fiaspilt tagasi Novorapidile minna kuna olin pähe võtnud, et kehakaalu tõusus pole süüdi mitte minu suur suu, vaid loomulikult Fiasp. Tagantjärele tarkus on täiesti mõttetu tarkus….

Põhimõtteliselt oli päevarežiim paigas: hüpost hüposse ja nii 2 kuni 3 korda ööpäevas. Üks ühik Novorapidi tõmbas suhkrut alla 3-5 mmol, maksimum toimega 3-4 tundi pärast söömist. Loomulikult suutsin >20 suhkrute juures selle aja jooksul teha veel korrigeeriva süsti ja nii see trall kestis. Tegelikult kestab tasapisi tänaseni – igal öösel kell 4 karjub mu CGM “veresuhkur kukub kiirelt”. Nii ma istun maakodus öösel teleka ees, vaatan ERR uudiseid ja söön leiba keefiriga… ja mõtlen morbiidseid mõtteid, et nii see diabeetiku lõpp võibki tulla- hüpo, südame rütmihäired, paanika-jaanika. Pagan, see viimane on ikka väga kiire tulema kui enam magusat alla neelata ei suuda ja glükomeetri ekraanil on allapoole otsaga nooled.

Olen lugenud läbi oma insuliinide SPC-d, googeldanud ja enda jaoks kõrvale pannud sellised tabelid, mis aitavad aru saada, millal on ohutu teha lisasüste kartmata kiiretoimelise insuliini kumuleerumist ja hüpot. Aga praktikas pole kõik nii üks-üheselt toimiv .
Mis ma veel ette võtan? Lülitan oma CGM-il VS prognoosimise funktsiooni välja. Üks hea tuttav diabeediarst ütles, et CGM-iga diabeetikud kipuvad oma suhkruid üle ravima  🙂