Silt: hüpoglükeemia

Kuidas hirmuga toime tulla?

Postitatud kirjutas — Lisa kommentaar

Aastatega on diabeedist mu sõber saanud. Aga viimaste aastatega on meie sõbralikku suhtesse pressinud end veel üks “sõber” nimega Hirm. Hirm on hüpoglükeemiate ees.
Ma isegi ei tea, millal ja mis asjaoludel see Hirm nii suureks paisus. Paljud mu tegevused on täna korralikku eneseületamist nõudvad või mu päevaplaanidest hoopis välja jäänud. Ma ei julge minna üksinda pikale rulluisu või murdmaasuusatamise distantsile (ja ma olen varem käinud kahel korral Tartu Maratonil!), pikemale metsaringile taksiga või reisile.
Mõistusega võttes saan aru, et mul on kaasas glükoosigeelid veresuhkru tõstmiseks ja sellest taskutes olevast kogusest piisaks mitmele hüpotavale diabeetikule, aga Hirm irvitab…
Mul on peal Dexcom ja veresuhkru näidud jooksevad nutikella, millel omakorda kellad ja viled hüpo suunas liikumise tuvastamiseks, aga ikka Hirm irvitab… Ja nii ma hoian oma suhkruid üle 10 ja olen sellepärast vihane iseenda peale, aga saan sellega Hirmu pisut eemal hoida. Nuputan siin omaette, mitu tuubi glükoosigeeli peaks mul olema kodust väljudes taskus, et Hirm jäädavalt lahkuks? Kui palju Sinul on?

Hüpost hüposse

Postitatud kirjutas — Lisa kommentaar

Viimased paar-kolm nädalat on mulle puust ja punaseks selgeks teinud, et diabeet ei ole mingi “asi”, et sätid ühel päeval oma pika ja lühikese insuliini paika ja purjetad selle skeemiga igavesti. Sel suhkruhaigusel on põrgulise hing ja ei või iial teada, mis talle ühel päeval enam ei meeldi 

Ise pean kogu jama põhjuseks kuid kestvat kroonilist närvivalu, mis võttis une ja tegi must korraliku koduse “tulehargi”. Süüdistasin veresuhkru kõrgetes väärtustes magamatust ja pidevat valu. Kui lühikese insuliiniga korrigeerimine enam ei õnnestunud, läksin pika insuliini kallale. Jõudsin 15-lt ühikult 22-ni. Samal ajal otsustasin Fiaspilt tagasi Novorapidile minna kuna olin pähe võtnud, et kehakaalu tõusus pole süüdi mitte minu suur suu, vaid loomulikult Fiasp. Tagantjärele tarkus on täiesti mõttetu tarkus….

Põhimõtteliselt oli päevarežiim paigas: hüpost hüposse ja nii 2 kuni 3 korda ööpäevas. Üks ühik Novorapidi tõmbas suhkrut alla 3-5 mmol, maksimum toimega 3-4 tundi pärast söömist. Loomulikult suutsin >20 suhkrute juures selle aja jooksul teha veel korrigeeriva süsti ja nii see trall kestis. Tegelikult kestab tasapisi tänaseni – igal öösel kell 4 karjub mu CGM “veresuhkur kukub kiirelt”. Nii ma istun maakodus öösel teleka ees, vaatan ERR uudiseid ja söön leiba keefiriga… ja mõtlen morbiidseid mõtteid, et nii see diabeetiku lõpp võibki tulla- hüpo, südame rütmihäired, paanika-jaanika. Pagan, see viimane on ikka väga kiire tulema kui enam magusat alla neelata ei suuda ja glükomeetri ekraanil on allapoole otsaga nooled.

Olen lugenud läbi oma insuliinide SPC-d, googeldanud ja enda jaoks kõrvale pannud sellised tabelid, mis aitavad aru saada, millal on ohutu teha lisasüste kartmata kiiretoimelise insuliini kumuleerumist ja hüpot. Aga praktikas pole kõik nii üks-üheselt toimiv .
Mis ma veel ette võtan? Lülitan oma CGM-il VS prognoosimise funktsiooni välja. Üks hea tuttav diabeediarst ütles, et CGM-iga diabeetikud kipuvad oma suhkruid üle ravima  🙂

Meist

Postitatud kirjutas — Lisa kommentaar

Paljude asjade põhjus peitub meis endis, meie igapäevase eluga toimetulekus või siis mitte toimetulemises. Meie puhul sai määravaks diabeedi korral esinevate hüpodega toimetulek. Õigemini toimetuleku kvaliteet.

Kuni selle päevani 2013 aastal, mil hea sõber Liina mulle Soomest glükoosigeeli proovimiseks tõi, olid kõik mu käekotid ja taskud glükoositablettide puru täis, mis soojemate ilmadega muutusid ebameeldivalt kleepuvaks. Sama kippus juhtuma ka kommide ja šokolaadiga.
Pärast glükoosigeeli proovimist loobusin hüpo korral kommide ja glükoositablettide kasutamisest kahel põhjusel:

  • glükoosigeeli toime algus on ajaliselt oluliselt kiirem, mistõttu puudub vajadus liigsete süsivesikute manustamiseks (kehakaal!!!);
  • mugav pakend, mis ei leki ja ei kleebi.

Praegu hoian alati paar glükoosigeeli enda läheduses nii sportides, taksiga jalutades kui ka autoga sõites. Päris ausalt- ma ei taha enam meenutada neid aegu, kui üritasin paberkuiva suuga glükoositablette katki närida ja alla neelata…Geeli imed põske ja see hakkab kohe suu limaskestalt imenduma.
Kui ma tean, et mul on taskus kaks tuubi glükoosigeeli ehk “6 mmol veresuhkrut”,  annab see mulle  väljaspool kodu liikudes vajaliku enesekindluse.
Seega väga isiklik positiivne kogemus saigi tõukeks, miks otsustasime ise härjal sarvist haarata ja glükoosigeeli maaletoomisega tegelema hakata. Tasapisi on meie e-poodi lisandunud veel tooteid, mis on kõik kuidagimoodi diabeedi või veresuhkruga seotud.