Autor: Katrin

Diabeetik ja tema eluiga

Postitatud kirjutas — Lisa kommentaar

Internetis surfates satud igasugustele diabeediga seotud artiklitele. Kuna samal ajal käis Facebooki diabeedigrupis läbi küsimus diabeetiku eluea kohta, siis tegin pisut lühendatud tõlke Ross Wolleni artiklist 16.01.2023 diabetesdaily.com lehelt. Värskelt diagnoosi saanutele peaks see artikkel küll positiivsust sisendama 🙂

Oodatava eluea pikkus I tüüpi diabeedi korral

Eksperdid ütlevad, et I tüüpi diabeet võib teie eluiga aastate võrra lühendada – see on vaieldamatult üks kohutavamaid asju selle haiguse juures.
Oodatav eluiga on murettekitav, kuid oluline teema. Hiljutised selle teemalised uuringud viitavad, et I tüüpi diabeediga inimesed elavad umbes 12 aastat vähem kui nende diabeedita eakaaslased.
Õnneks näitavad uusimad teadusuuringud, et diabeedi suremus väheneb kõikjal.

Diabeedi lühike ajalugu

Enne insuliini avastamist, sajand tagasi, oli I tüüpi diabeedi diagnoos (termin, mida ei olnud veel välja mõeldud) surmaotsus. Värskelt diagnoositud patsientidel oli tavaliselt elada vaid päevi või nädalaid. Ainsad viisid eluiga üldse pikendada olid äärmuslikud meetmed nagu näljadieedid.
Insuliini avastamine on lugu, mida on korduvalt räägitud. See muutis kõike: ootamatult, peaaegu üleöö, suudeti nende õnnetute haigete elud päästa.

Kuid insuliiniajastu esimesed aastakümned jäid diabeetikutele väga raskeks ajaks. Insuliinil oli neil päevil vähe sarnast tänapäevaste doseeritud ravimitega, mida me täna kasutame; see oli “sigade või lehmade purustatud, verega läbiimbunud kõhunäärmest saadud ebapuhas segu” ja seda oli peaaegu võimatu täpselt doseerida. Patsiente laastasid nii raske hüpoglükeemia kui ka hüperglükeemia sagedased hood.

Isegi 1960ndatel ja 70ndatel, kui sünteesiti ja levitati juba paremaid insuliine, oli veresuhkru taseme jälgimine harv ja ebatäpne ning range glükoosikontroll oli peaaegu kujuteldamatu.
Alles 1980. aastate lõpus, kui lõppes DCCT uuring (Diabetes Control and Complications Trial), jõuti üksmeelele, et oluline on range veresuhkru taseme kontroll, mida praegu peetakse iseenesest mõistetavaks.

Diabeedi ravi ajalugu pole pikk, mistõttu on oluline märkida, et varaseimad andmed I tüüpi diabeetikute eluea kohta pärinevad sellest ajast, mil diabeetikutel lihtsalt ei olnud vahendeid oma haiguse kontrollimiseks nagu meil praegu. Ja mingil määral mõjutavad kogu diabeetikute eluea arutelu ikka veel need varased andmed.
DCCT uuring näitas, et I tüüpi diabeediga patsiendid, kes sündisid aastatel 1950–1964, elasid keskmiselt 51,5 (mehed) või 54,8 aastat (naised). Hiljutised eluea pikenemised, mis on tingitud paremast diabeediravist, on olnud tohutult suured.

Enneaegse surma põhjused I tüüpi diabeedi korral

Laias laastus kahjustab I tüüpi diabeet teie tervist kahel viisil: madal veresuhkur ja kõrge veresuhkur.

Hüpoglükeemiat (madal veresuhkur) ei seostata üldiselt pikaajaliste terviseprobleemidega, kuid see võib kas otseselt või kaudselt (nt autoavarii põhjustades) põhjustada hetkega surma. Varasemad uuringud on näidanud, et 4–10% tüüpi diabeediga patsientidest on surnud või surevad hüpo-glükeemilistes episoodides. Täna saame tänu meditsiini ja meditsiinitarvikute arengule loota, et selliste surmade arv väheneb. Uued võimalused, sealhulgas ninna pihustatav  glükagoon ja pidev glükoosimonitooring (CGM) koos veresuhkru ohtlike tasemete alarmidega, võivad olla sõna otseses mõttes elupäästvad.

Hüperglükeemia (kõrge veresuhkru tase) on diabeedi enamike kaugtüsistuste põhjuseks ja on kõige olulisem eluea lühenemise põhjus. Püsivalt kõrge veresuhkru tase, mida aastakümneid on peetud vältimatuks, põhjustab nii mikroveresoonkonna (silmade, närvide ja neerude kahjustumine) kui ka makroveresoonkonna kahjustusi (suurendab südame-veresoonkonna haiguste riski). Kumbki neist võib põhjustada varajase surma.

Südame-veresoonkonna haigused on I tüüpi diabeediga patsientide peamine surmapõhjus. Kuigi ka paljud terved täiskasvanud surevad lõpuks südame-veresoonkonna haiguste tõttu, kogevad I tüüpi diabeediga inimesed südamehaigusi tavaliselt kümmekond aastat varem.

Ajalooliselt on neeruhaigus olnud teine ​​​​peamine tapja, kuigi diabeedi ravi paranemise tulemusel on neerupuudulikkusest tingitud surmajuhtumite arv julgustavalt vähenenud. Sellegipoolest jääb see oluliseks teguriks: neeruhaigus on endiselt peamine surmapõhjus I tüüpi diabeeti põdevatel patsientidel, kes surevad enne 40. eluaastat. See on fakt, mis mõjutab oluliselt diabeetikute keskmist eluiga.  

Kõrge veresuhkur võib põhjustada ka kiiret surma. Diabeetiline ketoatsidoos, mis on põhjustatud ägedast insuliinipuudusest, võib lõppeda surmaga.

Tänased andmed

Šokeerivalt vähesed uuringud on käsitlenud I tüüpi diabeedi puhul oodatavat eluiga. Need on parimad ja uusimad uuringud, mis artikli autoritel õnnestus leida:

·         Ajakirjas Diabetologia 2016. aastal avaldatud Austraaliast pärit andmete põhjal tehtud uuring näitas, et I tüüpi diabeet vähendab eeldatavat eluiga keskmiselt 12,2 aasta võrra.

·         2015. aastal ajakirjas JAMA avaldatud uuring, mis vaatles Šotimaa andmeid, andis väga sarnaseid tulemusi. Selles uuringus leiti, et I tüüpi diabeet vähendas meeste eluiga keskmiselt 11 aasta võrra ja naistel 13 aasta võrra.

·         Märkimisväärne näib olevat ka patsiendi vanus diabeeti haigestumisel. Ajakirjas The Lancet 2018. aastal avaldatud uuring näitas, et enne 10. eluaastat diagnoositud patsiendid kannatasid palju tõenäolisemalt varajase surma all, mille tulemuseks on 14,2-aastane (meeste puhul) kuni 17,7-aastane (naiste) eluaastate kaotus. Mida vanemal patsiendil diabeet diagnoositi, seda väiksem on enneaegse surma oht.

·         Samal ajal oli 2012. aasta Ameerikas tehtud uuringul palju julgustavam tulemus: 1960ndate lõpus või 1970ndatel diagnoositud patsiendid kogesid kaotatud elu vaid 4–6 aasta võrra (suurem edu võrreldes eelmise põlvkonnaga).

 Ükski neist uuringutest ei mõõtnud täpselt samu asju – igaüks neist uuris erinevaid andmekogumeid ja neil olid erinevad kaasamiskriteeriumid

Optimismiks on põhjust

On põhjust arvata, et ülaltoodud uuringud on enamiku tänapäeval I tüüpi diabeeti põdevate inimeste jaoks, eriti noorematele inimestele, piiratud tähtsusega.

 Ülalmainitud uuringud on kõik avaldatud vähemalt viis aastat tagasi, mis näib viimase aja diabeeditehnoloogia arengut arvestades juba terve igavik tagasi. See oli muu hulgas enne pideva glükoosimonitooringu (CGM) laialdast kättesaadavust ja madala süsivesikusisaldusega dieedi levikut.

Teadlaste uuritud andmed olid veelgi vanemad. Šotimaa uuring vaatles näiteks surmajuhtumeid aastatel 2008–2010. 2010. aastal surnud 60-aastane sündis 1950. aastal; kui tal diagnoositi lapsepõlves I tüüpi diabeet, koges ta tõenäoliselt aastakümneid kroonilist hüperglükeemiat enne, kui ranget veresuhkrutaseme kontrolli soovitati või see üldse võimalik oli. Isegi kui ta saavutas hilisemas elus eeskujuliku glükoosikontrolli, oleks nende aastate metaboolne mälu jätkuvalt pikaajalisi tervisenäitajaid negatiivselt mõjutanud.

 Lihtsamalt öeldes, kui enamikul tänapäeval I tüüpi diabeeti põdevatel inimestel on märkimisväärselt pikem eluiga, võib kuluda aastakümneid, enne kui me sellest tegelikult aru saame ja uuringud seda kinnitavad.

Samuti väärib märkimist, et Austraalia uuring näitas, et suur osa keskmise eluea kaotusest tulenes nooremate patsientide enneaegsest surmast hüpoglükeemia, diabeetilise kooma ja neeruhaiguse tõttu. Need traagilised tulemused on tavaliselt halvasti kontrollitud veresuhkrutaseme tulemuseks. Tänapäevaste veresuhkru monitoorimise vahenditega peaks sellised tüsistused olema välditavad. Ainult umbes 50% keskmise eluea kaotusest oli tingitud vanemate patsientide südame-veresoonkonna ja vereringehaigustest.

 Viimane selle teemaline uuring, mis avaldati ajakirjas Diabetologia 2022. aasta märtsis, keskendus eluea asemel suremusele (st suremuse määrale). Selles töös hinnati mitme riigi – Austraalia, Taani, Läti, Šotimaa, Hispaania ja USA – 2000.–2016. aasta andmeid, et teha kindlaks, kas I tüüpi diabeediga inimeste suremus oli suurem kui aastatuhande vahetusel. Teadlased leidsid, et suremus langes peaaegu kõikjal, “enamikus uuritud populatsioonides ja paljudes vanuserühmades”.

Osa selle paranemise põhjustest võib olla seotud kogu elanikkonna üldise tervise paranemisega – kuuest uuritud riigist kolmes jälgis I tüüpi inimeste suremuse vähenemine täpselt mittediabeetikute suremuse vähenemist. Ülejäänud kolmes aga langes I tüüpi diabeedi populatsiooni suremus, mis viitab sellele, et paranenud diabeediravi pikendas eluiga.

Eeldatavat eluiga mõjutavad tegurid

Eksperdid on üksmeelel, et hea glükeemiline kontroll ja kõrge veresuhkru vältimine on võtmetähtsusega I tüüpi diabeedist tingitud varajase surma riskifaktorite vähendamisel. Veresuhkru taseme stabiilsus vähendab ka hüpoglükeemia või DKA (diabeetiline ketoatsidoos) põhjustatud äkksurma tõenäosust.


2020. aastal ajakirjas Cardiovascular Endocrinology & Metabolism avaldatud artiklis esitleti mudelit hindamaks suboptimaalse veresuhkru taseme mõju elu pikkusele. Mudel ennustab, et täna kaotab keskmine I tüüpi diabeediga täiskasvanu 7,6 eluaastat võrreldes mittediabeetikutega. Uuringu autorid olid seisukohal, et varased surmad I tüüpi diabeetikutel on otseses seoses ajaga, mil veresuhkru väärtus oli kõrgem kui rahvusvaheliselt heakskiidetud hea veresuhkru kontrolli kriteeriumid: “Me prognoosime, et nii T1DM kui ka T2DM puhul kehtib järgnev seos: üks aasta HbA1c > 58 mmol/mol [7,5%] = umbes 100 elupäeva vähem.”

Kuigi range veresuhkru kontroll aitab vähendada südame-veresoonkonna haiguste riski, ei tea me, kas on olemas glükoosikontrolli tase, mis tegelikult välistab varajase surma riski. Ja glükoosikontroll pole veel kõik: arvesse tuleb võtta lugematuid muid tegureid, mis mõjutavad ka diabeedita inimeste eluiga.

 

Artiklis, mis keskendus eriti pikaealistele patsientidele (50+ aastat pärast diagnoosimist), leiti, et neil on tavaliselt järgmised omadused:

·         Mõõdukas (kuid mitte tingimata täiuslik) glükeemiline kontroll

·         Kõrge HDL-kolesterooli (“hea kolesterooli”) tase

·         Madal päevane insuliinivajadus (kõrge insuliinitundlikkus)

·         Normaalne kehakaal

·         Mittesuitsetajad

·         Madalam vererõhk

·         Pikaealisus perekonnas

Kuigi mõnda neist teguritest on võimatu muuta, saab teisi muuta parema elustiili, toitumise ja treeninguvalikuga.

Kokkuvõtteks

Hiljutised uuringud näitavad, et keskmine I tüüpi diabeediga inimene elab kümmekond aastat vähem kui tema samavanused diabeedita eakaaslased. Kuigi see arv on hirmutav, tähendab see ka tohutut edu võrreldes eelmiste põlvkondadega ning on põhjust arvata, et praeguste diabeetikute, eriti nooremate patsientide puhul on vähem elatud aastate arv veelgi väiksem. Tänaseks on meil vahendid, et saavutada väga hea veresuhkru taseme kontroll, mis ei olnud varasematele põlvkondadele suures osas kättesaadav.

 Me ei tea tegelikult, kui kaua võib hästi kontrollitud I tüüpi diabeediga patsient elada. Kuid on õiglane öelda, et need, kes hoiavad ranget glükoosikontrolli ja teevad muid tervisliku eluviisiga seotud otsuseid, pööravad õnne enda kasuks.

PROOVIJAD LEITUD! Otsime tundliku nahaga Dexcomi sensori kasutajat!

Postitatud kirjutas — Lisa kommentaar

5 PROOVIJAT LEITUD! AITÄH!

Hei, Dexcomi sensori kasutaja!
Võib-olla otsime just Sind! Kui Su nahk ei talu väga hästi või üldse mitte Dexcomi sensori kleepsu liimi, siis anna endast meile märku!

Anname 5-le tundliku nahaga diabeetikule proovida uut, sensori plaastri alla kinnitatavat plaastrit.

Kui Sa elad või liigud Tallinnas ja oled plaastri proovimisest huvitatud, palun anna endast meile märku Facebooki Sugarmilli lehe kommentaarides, e-maili teel info@sugarmill.eu või meie kodulehe kontaktvormil.

Kuidas hirmuga toime tulla?

Postitatud kirjutas — Lisa kommentaar

Aastatega on diabeedist mu sõber saanud. Aga viimaste aastatega on meie sõbralikku suhtesse pressinud end veel üks “sõber” nimega Hirm. Hirm on hüpoglükeemiate ees.
Ma isegi ei tea, millal ja mis asjaoludel see Hirm nii suureks paisus. Paljud mu tegevused on täna korralikku eneseületamist nõudvad või mu päevaplaanidest hoopis välja jäänud. Ma ei julge minna üksinda pikale rulluisu või murdmaasuusatamise distantsile (ja ma olen varem käinud kahel korral Tartu Maratonil!), pikemale metsaringile taksiga või reisile.
Mõistusega võttes saan aru, et mul on kaasas glükoosigeelid veresuhkru tõstmiseks ja sellest taskutes olevast kogusest piisaks mitmele hüpotavale diabeetikule, aga Hirm irvitab…
Mul on peal Dexcom ja veresuhkru näidud jooksevad nutikella, millel omakorda kellad ja viled hüpo suunas liikumise tuvastamiseks, aga ikka Hirm irvitab… Ja nii ma hoian oma suhkruid üle 10 ja olen sellepärast vihane iseenda peale, aga saan sellega Hirmu pisut eemal hoida. Nuputan siin omaette, mitu tuubi glükoosigeeli peaks mul olema kodust väljudes taskus, et Hirm jäädavalt lahkuks? Kui palju Sinul on?

Kui palju Su keha insuliini vajab?

Postitatud kirjutas — Lisa kommentaar

Mind paneb alati kulme kergitama, kui keegi diabeetik sotsiaalmeedias teistelt diabeetikutelt küsib, kui palju peaks ta 20-se veresuhkru juures insuliini süstima. Haigus on üks, ravi täiesti individuaalne nagu kehakaal 
Panen siia mõned “kuldreeglid”, mille alusel pannakse raviskeemi piirid paika. Peenhäälestuse peaks suutma teha iga diabeetik ise vastavalt oma elustiilile ja toitumisharjumustele.
Tasub meeles pidada, et haiguse alguses on insuliinivajadus väiksem (nn mesinädalad) kuna pankreas toodab veel mingi koguse oma insuliini. Aastate möödudes võib areneva insuliini resistentsuse tõttu päevane insuliinikogus ka suureneda.
KOGU PÄEVANE INSULIINI ANNUS (TDI) = 0,55 x kehakaal (kg)
Nt. 70 kg kehakaaluga diabeetiku päevane insuliini vajadus on 0,55 x 70 kg = 38,5 ühikut

PIKA EHK BASAALINSULIINI PÄEVANE ANNUS = 40-50% kogu päevasest insuliini annusest
Nt. 70 kg diabeetik, kelle päevane insuliini vajadus on 38,5 ü, vajab pikka insuliini 50% x 38,5=19,25 ühikut

Et panna paika oma lühikese insuliini annused, pead arvutama, kui mitu grammi süsivesikuid 1ühik insuliini ära “lammutab”. Selle leiad nii:

500 / kogu päevane insuliini annus = 1 ühik insuliini / g sv kohta
Meie näites 500 / 38,5= 13 g
Ehk siis 1 ü lühikest insuliini peaksid süstima iga söödud 13 g süsivesiku kohta.

INSULIIN / SÜSIVESIKUTE SUHE VÕIB PÄEVA LÕIKES VARIEERUDA. SEE VÕIB HOMMIKUL OLLA SUUREM JA LANGEDA ÕHTU SUUNAS ehk siis võid vajada hommikul rohkem lühikest insuliini võrreldes õhtuga, kui sööd sama koguse süsivesikuid.
Insuliini vajadust vähendab ka regulaarne füüsiline koormus.

Palun anna teada, kas sellest postitusest oli Sulle kasu? Millisest infost Sa veel puudust tunned?

Kui mälu veab alt…

Postitatud kirjutas — Lisa kommentaar

Järgnev postitus on 50+ diabeetikutele, sest nooremad seda nagunii ei usu.
Nimelt see on ikka tõsi küll, et diabeedi staaži kasvuga (ja ka vanusega) hakkab mälu aegajalt trikitama. Kui olmeliste situatsioonide korral saad mälu viperused naljaks pöörata, siis tõsisemate terviseriskide puhul on paslikum sellest hoiduda ehk oma ravimeid tuleb võtta ikka iga päev. See muutub järjest olulisemaks siis, kui lisandub uusi “tõsiseid” ravimeid, mille puhul “ravimivabade päevade” korral suureneb tõsine risk tervisele (näit. insuldi risk).

Kuidas tabletikarp siin aitab?

– Sul on ülevaade päevaste ravimite võtmise/mitte võtmise kohta (paraku kõigil ravimitel ei ole veel blistrile nädalapäevi märgitud, seega tabletikarp aitab sellisel juhul hädast välja)

– aitab vältida situatsiooni, et hommikul ravimeid võtma hakates avastad, et ravim/ravimid on otsas (hullult sage situatsioon, isegi insuliinidega)

Et tabletikarp oma rolli saaks täita, pead kord nädalas leidma aega, et see taas täita kõigi oma vajalike ravimitega.
Meie e-poest leiab sobiva tabletikarbi nii see, kes võtab kõik oma ravimid sisse hommikul, kui ka see, kes peab päevased ravimid jagama kolmele -neljale manustamise korrale.
Uuri lähemalt: https://sugarmill.eu/tootekategooria/ravimikarbid/

Mida teeb üks hormoonsüst veresuhkruga?

Postitatud kirjutas — Lisa kommentaar

Olen võlgu ühe tagasiside ortopeedi külastusest.
Olin sinna minnes 100% kindel, et mind on tabanud “külmunud õla” sündroom. Kuid võta näpust – ortopeed ei olnud sugugi samal arvamusel. Valust kurnatuna palusin teha midagigi ja kompromissina otsustasime üheskoos, et vaatame, mida imet võiks teha õlaliigesesisene hormoonsüst.

Ja seda “imet” jagus kuuks ajaks! Seda ma teadsin, et hormoon ajab suhkrud sassi. Aga et see “kleebib” suhkruväärtused sinna 20 mmol kanti, oli ebameeldiv üllatus. Ma ei olnud selliseks sõiduks üldse mitte valmis.

Kuigi kannan Libre sensorit, kontrollisin sel perioodil glükomeetriga näitusid korduvalt üle, jõin teadlikult palju vett (1,5-2 l Värskat iga päev), tegin lisasüste iga 2 tunni tagant… See oli ka periood, kus käiku läksid Mission uriini testribad. Glükoos oli +++, ketokehad +. Kehakaal langes 5 kg – juhhuu! Kehvematel päevadel tegin Fiaspi kuni 30 ühikut (tavaliselt üle 15 päevas ei kulu). Tresiba annuse tõstmine osutus taas üheks “hüpolõksuks” ja andis põhjust kiirabiga suhtlemiseks. Ja ma ei tee siin reklaami- glükoosigeelid aitasid mitmel korral suhkru taas üles saada ja sain paluda kiirabil ots ringi keerata.

Ahjaa, süsti mõju valule kestis vaid 2-3 päeva. Seega minu seiklused meditsiinisüsteemis jätkuvad. Õnneks on mul väga hea ortopeed, kes minu käevalule jätkuvalt põhjust proovib leida.

Tänaseks on suhkrud rahunenud. Päikselistel päevadel aiamaal mütates on Fiaspi kogus alla 10 ühiku ja suhkur püsib minu jaoks “ebanormaalselt” pikalt alla 10 mmol.
Kogu selle jubeda perioodi jooksul sain telefonitsi tuge Tartu diabeediõde Gunnelilt- tänud-tänud! Teinekord oli vaja lihtsalt kogu seda frustratsiooni enda seest välja pritsida. Ja arsti juures käin Tallinnast Tartusse, sest pealinnas lihtsalt ei ole võimalik vastuvõtu aegu saada.

Diabeet – see on üllatusi täis elu igal sammul!

“Külmunud õla” sündroom

Postitatud kirjutas — Lisa kommentaar

Miskipärast on mul sel kevadel  diabeetikute sotsiaalmeedia gruppe külastades jäänud mulje, et paljud meist on hädas külmunud õlaga. Mina ise kaasaarvatult.

Minu vaevused algasid 2018, kui mu taks äkitselt rihmast rebis ja õlavarde lõikas terav valu. Sain taastusravi koos ultraheli protseduuriga, massaaži, ravivõimlemist. Tulemus oli mitte päris null, aga siiski selline niru, et spordiklubis kätekõverdusi teha ja hantleid tõsta ei saanud. Kõige valutum oli harrastada ujumist ja käisin seetõttu kohe kaks korda algajate ujumiskursustel 

Selleks reedeks sain kauaoodatud ortopeedi aja ja olen valmis ära kannatama ka liigesesüstid kui vaid valust vabaks saaks. Ootused ja lootused on mäekõrgused…

Surfates internetiavarustes ja konsulteerides dr. Google´iga, leidsin emakeelse infovoldiku külmunud õla kohta. Koostajaks Ortopeedia Arstid AS. Usun, et nad ei pahanda, kui selle infovoldiku pildi siia üleslaadin. Kliki pildil ja Sind suunatakse nende kodulehele infovoldikut lugema.
Ahjaa, diabeetikutel on taas jackpot – 20% suurem võimalus endale see vaevus saada.

Hüpost hüposse

Postitatud kirjutas — Lisa kommentaar

Viimased paar-kolm nädalat on mulle puust ja punaseks selgeks teinud, et diabeet ei ole mingi “asi”, et sätid ühel päeval oma pika ja lühikese insuliini paika ja purjetad selle skeemiga igavesti. Sel suhkruhaigusel on põrgulise hing ja ei või iial teada, mis talle ühel päeval enam ei meeldi 

Ise pean kogu jama põhjuseks kuid kestvat kroonilist närvivalu, mis võttis une ja tegi must korraliku koduse “tulehargi”. Süüdistasin veresuhkru kõrgetes väärtustes magamatust ja pidevat valu. Kui lühikese insuliiniga korrigeerimine enam ei õnnestunud, läksin pika insuliini kallale. Jõudsin 15-lt ühikult 22-ni. Samal ajal otsustasin Fiaspilt tagasi Novorapidile minna kuna olin pähe võtnud, et kehakaalu tõusus pole süüdi mitte minu suur suu, vaid loomulikult Fiasp. Tagantjärele tarkus on täiesti mõttetu tarkus….

Põhimõtteliselt oli päevarežiim paigas: hüpost hüposse ja nii 2 kuni 3 korda ööpäevas. Üks ühik Novorapidi tõmbas suhkrut alla 3-5 mmol, maksimum toimega 3-4 tundi pärast söömist. Loomulikult suutsin >20 suhkrute juures selle aja jooksul teha veel korrigeeriva süsti ja nii see trall kestis. Tegelikult kestab tasapisi tänaseni – igal öösel kell 4 karjub mu CGM “veresuhkur kukub kiirelt”. Nii ma istun maakodus öösel teleka ees, vaatan ERR uudiseid ja söön leiba keefiriga… ja mõtlen morbiidseid mõtteid, et nii see diabeetiku lõpp võibki tulla- hüpo, südame rütmihäired, paanika-jaanika. Pagan, see viimane on ikka väga kiire tulema kui enam magusat alla neelata ei suuda ja glükomeetri ekraanil on allapoole otsaga nooled.

Olen lugenud läbi oma insuliinide SPC-d, googeldanud ja enda jaoks kõrvale pannud sellised tabelid, mis aitavad aru saada, millal on ohutu teha lisasüste kartmata kiiretoimelise insuliini kumuleerumist ja hüpot. Aga praktikas pole kõik nii üks-üheselt toimiv .
Mis ma veel ette võtan? Lülitan oma CGM-il VS prognoosimise funktsiooni välja. Üks hea tuttav diabeediarst ütles, et CGM-iga diabeetikud kipuvad oma suhkruid üle ravima  🙂

Koroonaviirus ja diabeet

Postitatud kirjutas — Lisa kommentaar

Leidsin Soome Diabeediliidu kodulehelt juhised diabeetikutele palavikuga kulgeva nakkushaigusega kodus hakkama saamiseks. Tegin sellest vabatõlke ja tõesti loodan, et sellest on kellelegi kasu. Viide originaalartiklile on lehekülje lõpus.

Miks on koroonaviirus eriti ohtlik diabeetikutele? Kuidas saab diabeetik ennast hoida palavikuga kulgeva nakkushaiguse ajal?

Uus koroonaviirus põhjustab gripilaadseid sümptomeid, sealhulgas köha, kurguvalu, palavikku, õhupuudust, lihas- ja peavalusid.

Diabeetikud kuuluvad koroonaviiruse riskirühma. TERVEYDEN JA HYVINVOINNIN LAITOS (THL) veebisaidil on kirjas, et tõsiseid hingamisteede viirushaigusi – sealhulgas koroonaviiruse nakkust – esineb sagedamini krooniliste haigustega eakamatel inimestel (diabeet, südame- või kopsuhaigus).

Kui teil on 14 päeva jooksul pärast koroonaviiruse epideemia piirkonnast lahkumist tekkinud kõrge palavik koos hingamisteede sümptomitega, näiteks köha või hingeldus, või kui olete olnud tihedas kontaktis koroonaviirusega patsiendiga, helistage oma arstile või tervisekeskusesse. Sealt leiate juhised ravi otsimiseks.  Soome Diabeediliidu ülemarst Pirjo Ilanne-Parikka vastab allpool diabeetikute ja nende lähedaste murelikele küsimusele ning tuletab meelde, kuidas saab diabeetik end ise kodus ravida.

Miks on koroonaviirusnakkus diabeetikutele ohtlik?

  • Palavikuline nakkushaigus on kehale alati stressirohke seisund. Suur osa diabeetikutest on eakad inimesed, kellel on lisaks diabeedile ka muid tõsiseid haigusi, näiteks südame- ja neerupuudulikkus ning hingamispuudulikkus. Neid seisundeid võib lisandunud põletik oluliselt raskendada.
  • Palavikuline nakkushaigus võib kergesti põhjustada keha dehüdratsiooni ehk vedelikupuudust organismis, mis võib alandada vererõhku, vähendada veres soolade (naatriumi, kaaliumi) taset ning nõrgendada neerufunktsiooni. Neerupuudulikkuse olemasolu korral on oht selle süvenemiseks.
  • Nakkushaigused suurendavad insuliinivajadust ja veresuhkru tase tõuseb üldiselt sõltumata diabeedi tüübist. Kõrge veresuhkur suurendab uriinieritust, mis soodustab omakorda vedelikupuudust organismis.
  • Kõrge veresuhkur pikendab ka haigusest paranemist ja võib soodustada tüsistuste teket nagu kopsupõletik, keskkõrvapõletik ja sinusiit (põskkoopapõletik).
  • 1.tüüpi diabeedi ja 2. tüüpi diabeedi korral võib suurenenud insuliinivajadus ja stressihormoonid põhjustada happemürgitust ehk ketoatsidoosi, kui insuliini annuseid ja vedeliku tarbimist ei suurendata piisavalt. Happemürgitus ehk ketoatsidoos on eluohtlik seisund.

Mida peaks diabeetik palavikuga kulgeva nakkushaiguse korral igapäevaselt tegema?

  • Haiguspäevadel on oluline piisav vedeliku tarbimine. Enamiku inimeste jaoks on see vähemalt 1,5–2 liitrit päevas või 1–2 detsiliitrit tunnis, näiteks vesi, vähese süsihappegaasi sisaldusega mineraalvesi, lahjendatud mahl, supid jms.
  • Palavikku saab ja tuleb langetada paratsetamooli preparaatidega
  • Kui ei ole söögiisu, peaks siiski sööma süsivesikuid vähemalt 150 g päevas
  • Üldiselt proovige hoida veresuhkru taset vahemikus 6-10 mmol/l
  • Kui kasutate vererõhuravimeid, on soovitatav mõõta vererõhku 1-2 korda päevas. Kui teie vererõhk langeb alla 100 mmHg, pöörduge oma arsti või erakorralise meditsiini osakonna poole

Kui teil on 2.tüüpi suhkurtõbi koos tableti- või baasinsuliinraviga, pidage meeles:

Mõõtke veresuhkru taset iga 4 tunni järel. Palavikuga kulgeva põletikulise haiguse korral, kui enesetunne on langenud, katkestatakse metformiini ja antidepressantide manustamine. Kui teie veresuhkru tase tõuseb pidevalt üle 14 mmol/l või kui teie enesetunne on järsult halvenenud, pöörduge edasise ravi saamiseks kohaliku kliiniku või erakorralise meditsiini osakonda.

Kui olete täiskasvanud 1. tüüpi diabeetik või insuliinravil olev 2.tüüpi diabeetik, pidage meeles:

Kontrollige oma veresuhkru taset iga 2–4 ​​tunni järel. Söögikorra ajal süstige söödud süsivesikute järgi lühikest insuliini koos täiendava lühikese insuliini annusega, kui teie veresuhkru tase on enne söömist üle 7-8 mmol/l. Te peaksite olema teadlik, kui palju üks ühik (1 ühik) lühikest insuliini alandab teie veresuhkrut tavaliselt. Sõltuvalt täiskasvanute insuliini üldannusest langetab üks ühik veresuhkrut tavaliselt 1-4 mmol/l. Haiguspäeval võib stressihormoonide mõju suurendada teie vajadust täiendava insuliini järele. Kui teie veresuhkur on söömise järgselt kahe tunni pärast kõrgem kui 10 mmol/l ja tõuseb endiselt, võite lisada 1–4 ühikut lühikest insuliini. Kontrollige sellisel juhul oma veresuhkrutaset regulaarselt.

Kui teil on ketokehade mõõtmise võimalus (verest või uriinist), mõõtke ketoone iga 4 tunni järel. Kui ketoonide sisaldus on tõusnud (veres üle 0,6 mmol/l või uriinis ++), toimige järgmiselt:

  • Ketoonid veres 0,6–1,5 mmol/l või uriinis ++: kui teie veresuhkur on üle 10 mmol/l, korrigeerige kõrget veresuhkru taset, kontrollige kahe tunni pärast uuesti veresuhkru taset ja ketoone.·
  • Ketoonid veres 1,5–3,0 mmol/l või uriinis +++: suurenenud ketoatsidoosi oht, juua rohkem vedelikku ja süstida lühikest insuliini, et langetada kõrget veresuhkru taset. Annus võib olla tavapärasest 30-50% suurem. Lisaks, kui teil on halb enesetunne või kui teie veresuhkur ikkagi ei lange, pöörduge oma arsti poole.·
  • Ketoonid veres üle 3,0 mmol / l või uriinis +++: ketoatsidoosi oht on suur. Pöörduge kohe oma arsti poole või viivitamatult haiglasse, kui teil on halvenenud üldseisund (enesetunne), kõhuvalu või iiveldus.

Kui teil pole ketokehade mõõtmise võimalust, küsige seda oma ravikeskusest. Uriinist määratavate ketokehade testribad on apteekides saadaval. Need pole nii täpsed kui vereanalüüs kuid on siiski indikatiivsed.

Kui olete 1. tüüpi diabeediga laps (või lapsevanem), pidage ka seda meeles:

lastel on tavaliselt olemas selged haiguspäevade juhised nende raviarstilt ja enamikul lastel on olemas ka verest ketokehade mõõtja. Järgige raviasutuse poolt antud juhiseid ja pöörduge kohalikku haiglasse, kui teie laps ei joo piisavalt, veresuhkru või ketoonide sisaldus on kõrge ja seda ei korrigeerita.

Pöörduge haiglasse, kui teil esinevad järgmised sümptomid

  • Kui palavik on kõrge ja see püsib pikka aega (rohkem kui 3 päeva).
  • Kui teie veresuhkur on selgelt kõrgenenud (> 14 mmol/l) ja pärast korduvaid insuliini süste ei saa te veresuhkrut alla.
  • Kui teie veres on ketoonide sisaldus üle 3 mmol/l.
  • Kui teie enesetunne halveneb.

Originaalartikkel on leitav: 
https://www.diabetes.fi/yhteiso/ajankohtaista/miksi_koronavirus_on_vaarallinen_erityisesti_diabeetikoille_miten_diabeetikko_hoitaa_itseaan_kuumeisen_tulehdustaudin_aikana.22423.news?fbclid=IwAR3l5W3L-OjmeX4XJgxhL3kX0_nIg3HMQ59jJgl9oJjwI-GVFeXjPlxI7Pk