Internetis surfates satud igasugustele diabeediga seotud artiklitele. Kuna samal ajal käis Facebooki diabeedigrupis läbi küsimus diabeetiku eluea kohta, siis tegin pisut lühendatud tõlke Ross Wolleni artiklist 16.01.2023 diabetesdaily.com lehelt. Värskelt diagnoosi saanutele peaks see artikkel küll positiivsust sisendama 🙂
Oodatava eluea pikkus I tüüpi diabeedi korral
Eksperdid ütlevad, et I tüüpi diabeet võib teie eluiga aastate võrra lühendada – see on vaieldamatult üks kohutavamaid asju selle haiguse juures.
Oodatav eluiga on murettekitav, kuid oluline teema. Hiljutised selle teemalised uuringud viitavad, et I tüüpi diabeediga inimesed elavad umbes 12 aastat vähem kui nende diabeedita eakaaslased.
Õnneks näitavad uusimad teadusuuringud, et diabeedi suremus väheneb kõikjal.
Diabeedi lühike ajalugu
Enne insuliini avastamist, sajand tagasi, oli I tüüpi diabeedi diagnoos (termin, mida ei olnud veel välja mõeldud) surmaotsus. Värskelt diagnoositud patsientidel oli tavaliselt elada vaid päevi või nädalaid. Ainsad viisid eluiga üldse pikendada olid äärmuslikud meetmed nagu näljadieedid.
Insuliini avastamine on lugu, mida on korduvalt räägitud. See muutis kõike: ootamatult, peaaegu üleöö, suudeti nende õnnetute haigete elud päästa.
Kuid insuliiniajastu esimesed aastakümned jäid diabeetikutele väga raskeks ajaks. Insuliinil oli neil päevil vähe sarnast tänapäevaste doseeritud ravimitega, mida me täna kasutame; see oli “sigade või lehmade purustatud, verega läbiimbunud kõhunäärmest saadud ebapuhas segu” ja seda oli peaaegu võimatu täpselt doseerida. Patsiente laastasid nii raske hüpoglükeemia kui ka hüperglükeemia sagedased hood.
Isegi 1960ndatel ja 70ndatel, kui sünteesiti ja levitati juba paremaid insuliine, oli veresuhkru taseme jälgimine harv ja ebatäpne ning range glükoosikontroll oli peaaegu kujuteldamatu.
Alles 1980. aastate lõpus, kui lõppes DCCT uuring (Diabetes Control and Complications Trial), jõuti üksmeelele, et oluline on range veresuhkru taseme kontroll, mida praegu peetakse iseenesest mõistetavaks.
Diabeedi ravi ajalugu pole pikk, mistõttu on oluline märkida, et varaseimad andmed I tüüpi diabeetikute eluea kohta pärinevad sellest ajast, mil diabeetikutel lihtsalt ei olnud vahendeid oma haiguse kontrollimiseks nagu meil praegu. Ja mingil määral mõjutavad kogu diabeetikute eluea arutelu ikka veel need varased andmed.
DCCT uuring näitas, et I tüüpi diabeediga patsiendid, kes sündisid aastatel 1950–1964, elasid keskmiselt 51,5 (mehed) või 54,8 aastat (naised). Hiljutised eluea pikenemised, mis on tingitud paremast diabeediravist, on olnud tohutult suured.
Enneaegse surma põhjused I tüüpi diabeedi korral
Laias laastus kahjustab I tüüpi diabeet teie tervist kahel viisil: madal veresuhkur ja kõrge veresuhkur.
Hüpoglükeemiat (madal veresuhkur) ei seostata üldiselt pikaajaliste terviseprobleemidega, kuid see võib kas otseselt või kaudselt (nt autoavarii põhjustades) põhjustada hetkega surma. Varasemad uuringud on näidanud, et 4–10% tüüpi diabeediga patsientidest on surnud või surevad hüpo-glükeemilistes episoodides. Täna saame tänu meditsiini ja meditsiinitarvikute arengule loota, et selliste surmade arv väheneb. Uued võimalused, sealhulgas ninna pihustatav glükagoon ja pidev glükoosimonitooring (CGM) koos veresuhkru ohtlike tasemete alarmidega, võivad olla sõna otseses mõttes elupäästvad.
Hüperglükeemia (kõrge veresuhkru tase) on diabeedi enamike kaugtüsistuste põhjuseks ja on kõige olulisem eluea lühenemise põhjus. Püsivalt kõrge veresuhkru tase, mida aastakümneid on peetud vältimatuks, põhjustab nii mikroveresoonkonna (silmade, närvide ja neerude kahjustumine) kui ka makroveresoonkonna kahjustusi (suurendab südame-veresoonkonna haiguste riski). Kumbki neist võib põhjustada varajase surma.
Südame-veresoonkonna haigused on I tüüpi diabeediga patsientide peamine surmapõhjus. Kuigi ka paljud terved täiskasvanud surevad lõpuks südame-veresoonkonna haiguste tõttu, kogevad I tüüpi diabeediga inimesed südamehaigusi tavaliselt kümmekond aastat varem.
Ajalooliselt on neeruhaigus olnud teine peamine tapja, kuigi diabeedi ravi paranemise tulemusel on neerupuudulikkusest tingitud surmajuhtumite arv julgustavalt vähenenud. Sellegipoolest jääb see oluliseks teguriks: neeruhaigus on endiselt peamine surmapõhjus I tüüpi diabeeti põdevatel patsientidel, kes surevad enne 40. eluaastat. See on fakt, mis mõjutab oluliselt diabeetikute keskmist eluiga.
Kõrge veresuhkur võib põhjustada ka kiiret surma. Diabeetiline ketoatsidoos, mis on põhjustatud ägedast insuliinipuudusest, võib lõppeda surmaga.
Tänased andmed
Šokeerivalt vähesed uuringud on käsitlenud I tüüpi diabeedi puhul oodatavat eluiga. Need on parimad ja uusimad uuringud, mis artikli autoritel õnnestus leida:
· Ajakirjas Diabetologia 2016. aastal avaldatud Austraaliast pärit andmete põhjal tehtud uuring näitas, et I tüüpi diabeet vähendab eeldatavat eluiga keskmiselt 12,2 aasta võrra.
· 2015. aastal ajakirjas JAMA avaldatud uuring, mis vaatles Šotimaa andmeid, andis väga sarnaseid tulemusi. Selles uuringus leiti, et I tüüpi diabeet vähendas meeste eluiga keskmiselt 11 aasta võrra ja naistel 13 aasta võrra.
· Märkimisväärne näib olevat ka patsiendi vanus diabeeti haigestumisel. Ajakirjas The Lancet 2018. aastal avaldatud uuring näitas, et enne 10. eluaastat diagnoositud patsiendid kannatasid palju tõenäolisemalt varajase surma all, mille tulemuseks on 14,2-aastane (meeste puhul) kuni 17,7-aastane (naiste) eluaastate kaotus. Mida vanemal patsiendil diabeet diagnoositi, seda väiksem on enneaegse surma oht.
· Samal ajal oli 2012. aasta Ameerikas tehtud uuringul palju julgustavam tulemus: 1960ndate lõpus või 1970ndatel diagnoositud patsiendid kogesid kaotatud elu vaid 4–6 aasta võrra (suurem edu võrreldes eelmise põlvkonnaga).
Ükski neist uuringutest ei mõõtnud täpselt samu asju – igaüks neist uuris erinevaid andmekogumeid ja neil olid erinevad kaasamiskriteeriumid
Optimismiks on põhjust
On põhjust arvata, et ülaltoodud uuringud on enamiku tänapäeval I tüüpi diabeeti põdevate inimeste jaoks, eriti noorematele inimestele, piiratud tähtsusega.
Ülalmainitud uuringud on kõik avaldatud vähemalt viis aastat tagasi, mis näib viimase aja diabeeditehnoloogia arengut arvestades juba terve igavik tagasi. See oli muu hulgas enne pideva glükoosimonitooringu (CGM) laialdast kättesaadavust ja madala süsivesikusisaldusega dieedi levikut.
Teadlaste uuritud andmed olid veelgi vanemad. Šotimaa uuring vaatles näiteks surmajuhtumeid aastatel 2008–2010. 2010. aastal surnud 60-aastane sündis 1950. aastal; kui tal diagnoositi lapsepõlves I tüüpi diabeet, koges ta tõenäoliselt aastakümneid kroonilist hüperglükeemiat enne, kui ranget veresuhkrutaseme kontrolli soovitati või see üldse võimalik oli. Isegi kui ta saavutas hilisemas elus eeskujuliku glükoosikontrolli, oleks nende aastate metaboolne mälu jätkuvalt pikaajalisi tervisenäitajaid negatiivselt mõjutanud.
Lihtsamalt öeldes, kui enamikul tänapäeval I tüüpi diabeeti põdevatel inimestel on märkimisväärselt pikem eluiga, võib kuluda aastakümneid, enne kui me sellest tegelikult aru saame ja uuringud seda kinnitavad.
Samuti väärib märkimist, et Austraalia uuring näitas, et suur osa keskmise eluea kaotusest tulenes nooremate patsientide enneaegsest surmast hüpoglükeemia, diabeetilise kooma ja neeruhaiguse tõttu. Need traagilised tulemused on tavaliselt halvasti kontrollitud veresuhkrutaseme tulemuseks. Tänapäevaste veresuhkru monitoorimise vahenditega peaks sellised tüsistused olema välditavad. Ainult umbes 50% keskmise eluea kaotusest oli tingitud vanemate patsientide südame-veresoonkonna ja vereringehaigustest.
Viimane selle teemaline uuring, mis avaldati ajakirjas Diabetologia 2022. aasta märtsis, keskendus eluea asemel suremusele (st suremuse määrale). Selles töös hinnati mitme riigi – Austraalia, Taani, Läti, Šotimaa, Hispaania ja USA – 2000.–2016. aasta andmeid, et teha kindlaks, kas I tüüpi diabeediga inimeste suremus oli suurem kui aastatuhande vahetusel. Teadlased leidsid, et suremus langes peaaegu kõikjal, “enamikus uuritud populatsioonides ja paljudes vanuserühmades”.
Osa selle paranemise põhjustest võib olla seotud kogu elanikkonna üldise tervise paranemisega – kuuest uuritud riigist kolmes jälgis I tüüpi inimeste suremuse vähenemine täpselt mittediabeetikute suremuse vähenemist. Ülejäänud kolmes aga langes I tüüpi diabeedi populatsiooni suremus, mis viitab sellele, et paranenud diabeediravi pikendas eluiga.
Eeldatavat eluiga mõjutavad tegurid
Eksperdid on üksmeelel, et hea glükeemiline kontroll ja kõrge veresuhkru vältimine on võtmetähtsusega I tüüpi diabeedist tingitud varajase surma riskifaktorite vähendamisel. Veresuhkru taseme stabiilsus vähendab ka hüpoglükeemia või DKA (diabeetiline ketoatsidoos) põhjustatud äkksurma tõenäosust.
2020. aastal ajakirjas Cardiovascular Endocrinology & Metabolism avaldatud artiklis esitleti mudelit hindamaks suboptimaalse veresuhkru taseme mõju elu pikkusele. Mudel ennustab, et täna kaotab keskmine I tüüpi diabeediga täiskasvanu 7,6 eluaastat võrreldes mittediabeetikutega. Uuringu autorid olid seisukohal, et varased surmad I tüüpi diabeetikutel on otseses seoses ajaga, mil veresuhkru väärtus oli kõrgem kui rahvusvaheliselt heakskiidetud hea veresuhkru kontrolli kriteeriumid: “Me prognoosime, et nii T1DM kui ka T2DM puhul kehtib järgnev seos: üks aasta HbA1c > 58 mmol/mol [7,5%] = umbes 100 elupäeva vähem.”
Kuigi range veresuhkru kontroll aitab vähendada südame-veresoonkonna haiguste riski, ei tea me, kas on olemas glükoosikontrolli tase, mis tegelikult välistab varajase surma riski. Ja glükoosikontroll pole veel kõik: arvesse tuleb võtta lugematuid muid tegureid, mis mõjutavad ka diabeedita inimeste eluiga.
Artiklis, mis keskendus eriti pikaealistele patsientidele (50+ aastat pärast diagnoosimist), leiti, et neil on tavaliselt järgmised omadused:
· Mõõdukas (kuid mitte tingimata täiuslik) glükeemiline kontroll
· Kõrge HDL-kolesterooli (“hea kolesterooli”) tase
· Madal päevane insuliinivajadus (kõrge insuliinitundlikkus)
· Normaalne kehakaal
· Mittesuitsetajad
· Madalam vererõhk
· Pikaealisus perekonnas
Kuigi mõnda neist teguritest on võimatu muuta, saab teisi muuta parema elustiili, toitumise ja treeninguvalikuga.
Kokkuvõtteks
Hiljutised uuringud näitavad, et keskmine I tüüpi diabeediga inimene elab kümmekond aastat vähem kui tema samavanused diabeedita eakaaslased. Kuigi see arv on hirmutav, tähendab see ka tohutut edu võrreldes eelmiste põlvkondadega ning on põhjust arvata, et praeguste diabeetikute, eriti nooremate patsientide puhul on vähem elatud aastate arv veelgi väiksem. Tänaseks on meil vahendid, et saavutada väga hea veresuhkru taseme kontroll, mis ei olnud varasematele põlvkondadele suures osas kättesaadav.
Me ei tea tegelikult, kui kaua võib hästi kontrollitud I tüüpi diabeediga patsient elada. Kuid on õiglane öelda, et need, kes hoiavad ranget glükoosikontrolli ja teevad muid tervisliku eluviisiga seotud otsuseid, pööravad õnne enda kasuks.
