Viimased paar-kolm nädalat on mulle puust ja punaseks selgeks teinud, et diabeet ei ole mingi “asi”, et sätid ühel päeval oma pika ja lühikese insuliini paika ja purjetad selle skeemiga igavesti. Sel suhkruhaigusel on põrgulise hing ja ei või iial teada, mis talle ühel päeval enam ei meeldi
Ise pean kogu jama põhjuseks kuid kestvat kroonilist närvivalu, mis võttis une ja tegi must korraliku koduse “tulehargi”. Süüdistasin veresuhkru kõrgetes väärtustes magamatust ja pidevat valu. Kui lühikese insuliiniga korrigeerimine enam ei õnnestunud, läksin pika insuliini kallale. Jõudsin 15-lt ühikult 22-ni. Samal ajal otsustasin Fiaspilt tagasi Novorapidile minna kuna olin pähe võtnud, et kehakaalu tõusus pole süüdi mitte minu suur suu, vaid loomulikult Fiasp. Tagantjärele tarkus on täiesti mõttetu tarkus….
Põhimõtteliselt oli päevarežiim paigas: hüpost hüposse ja nii 2 kuni 3 korda ööpäevas. Üks ühik Novorapidi tõmbas suhkrut alla 3-5 mmol, maksimum toimega 3-4 tundi pärast söömist. Loomulikult suutsin >20 suhkrute juures selle aja jooksul teha veel korrigeeriva süsti ja nii see trall kestis. Tegelikult kestab tasapisi tänaseni – igal öösel kell 4 karjub mu CGM “veresuhkur kukub kiirelt”. Nii ma istun maakodus öösel teleka ees, vaatan ERR uudiseid ja söön leiba keefiriga… ja mõtlen morbiidseid mõtteid, et nii see diabeetiku lõpp võibki tulla- hüpo, südame rütmihäired, paanika-jaanika. Pagan, see viimane on ikka väga kiire tulema kui enam magusat alla neelata ei suuda ja glükomeetri ekraanil on allapoole otsaga nooled.
Olen lugenud läbi oma insuliinide SPC-d, googeldanud ja enda jaoks kõrvale pannud sellised tabelid, mis aitavad aru saada, millal on ohutu teha lisasüste kartmata kiiretoimelise insuliini kumuleerumist ja hüpot. Aga praktikas pole kõik nii üks-üheselt toimiv .
Mis ma veel ette võtan? Lülitan oma CGM-il VS prognoosimise funktsiooni välja. Üks hea tuttav diabeediarst ütles, et CGM-iga diabeetikud kipuvad oma suhkruid üle ravima 🙂