Mida teeb üks hormoonsüst veresuhkruga?

Olen võlgu ühe tagasiside ortopeedi külastusest.

Olin sinna minnes 100% kindel, et mind on tabanud “külmunud õla” sündroom. Kuid võta näpust – ortopeed ei olnud sugugi samal arvamusel. Valust kurnatuna palusin teha midagigi ja kompromissina otsustasime üheskoos, et vaatame, mida imet võiks teha õlaliigesesisene hormoonsüst.

Ja seda “imet” jagus kuuks ajaks! Seda ma teadsin, et hormoon ajab suhkrud sassi. Aga et see “kleebib” suhkruväärtused sinna 20 mmol kanti, oli ebameeldiv üllatus. Ma ei olnud selliseks sõiduks üldse mitte valmis.

Kuigi kannan Libre sensorit, kontrollisin sel perioodil glükomeetriga näitusid korduvalt üle, jõin teadlikult palju vett (1,5-2 l Värskat iga päev), tegin lisasüste iga 2 tunni tagant… See oli ka periood, kus käiku läksid Mission uriini testribad. Glükoos oli +++, ketokehad +. Kehakaal langes 5 kg – juhhuu! Kehvematel päevadel tegin Fiaspi kuni 30 ühikut (tavaliselt üle 15 päevas ei kulu). Tresiba annuse tõstmine osutus taas üheks “hüpolõksuks” ja andis põhjust kiirabiga suhtlemiseks. Ja ma ei tee siin reklaami- glükoosigeelid aitasid mitmel korral suhkru taas üles saada ja sain paluda kiirabil ots ringi keerata.

Ahjaa, süsti mõju valule kestis vaid 2-3 päeva. Seega minu seiklused meditsiinisüsteemis jätkuvad. Õnneks on mul väga hea ortopeed, kes minu käevalule jätkuvalt põhjust proovib leida.

Tänaseks on suhkrud rahunenud. Päikselistel päevadel aiamaal mütates on Fiaspi kogus alla 10 ühiku ja suhkur püsib minu jaoks “ebanormaalselt” pikalt alla 10 mmol.

Kogu selle jubeda perioodi jooksul sain telefonitsi tuge Tartu diabeediõde Gunnelilt- tänud-tänud! Teinekord oli vaja lihtsalt kogu seda frustratsiooni enda seest välja pritsida. Ja arsti juures käin Tallinnast Tartusse, sest pealinnas lihtsalt ei ole võimalik vastuvõtu aegu saada.

Diabeet – see on üllatusi täis elu igal sammul 🙂

error: Content is protected !!