Diabeetiku käigud emosse pakuvad sageli üllatusi ja lausa koomilisi situatsioone.
Nii ka seekord. Pöördusin emosse kuna paar päeva tagasi tehtud liigesesiseste hormoonsüstide tõttu tõusis veresuhkur nii kõrgele, et ma ei saanud nende allatoomisega enam ise hakkama. Ilmselgelt jäin pika insuliini annuse suurendamisega paar päeva hiljaks ja ei osanud lühikest insuliini hormooni foonil enam õigesti doseerida.
Tõepoolest – ka 30-aastase staaži korral võib nii juhtuda. Lisaks oli paar päeva tagasi suurendatud diureetikumi doosi vererõhu raviskeemis.
Seega oli neljapäeva lõunaks mu keel paberkuiv ja suulaes kinni. Kõik vesi, mille sisse jõin, tuli kiiresti välja. Suhkur >30. Keto kiirtest õnneks näitas 0,2.
Nii ma siis seisingi emos sooviga tilkinfusiooni saada ja meedikute valvsa silma all veresuhkur allapoole saada. Kõik. Ei mingeid muid kaebusi.
Asi hakkas kiiva kiskuma vereproovide võtmisega. Pärast kaht ebaõnnestunud ja valulikku veenipunkteerimist õnnestus lõpuks kolmanda veeni punkteerimisel veri minu seest katsutisse saada ja kanüül fikseerida. Puudu oli veel ketoatsidoosi määramiseks vajalik proov. Kuna kodune keto kiirtest oli korras ja puudusid sümptomid eluohtliku ketoatsidoosi olemasolu kohta, siis palusin neljandast punkteerimisest loobuda ja lähtuda kiirtesti tulemusest. Haa, vot see oli suur viga, sest valvearst kirjutas digilukku, et patsient keeldus kategooriliselt ketoatsidoosi proovi tegemisest vaatamata sellele, et patsienti oli informeeritud ketoatsidoosi võimalikust letaalsest lõppest! Noh, me mõlemad arstiga teame, et kumbagi selliselt sõnastatud vestlust ei toimunud.
Tilk sai tilkuma ja aeg oli insuliini manustada. Siin jooksis mul juhe kokku – mille pärast te küsite anamneesi, kui te seda kasutada ei oska või ei taha. Ikka kiputakse diabeeti ravima, mitte diabeetikut. Ja veel sain teada, et liigesesisene hormoonsüst väljaspoole liigest ei mõju! 🙂 Issand, anna kannatust!
Selleks ajaks oli veresuhkur 19 ja arstide otsus oli teha 8 ühikut lühikest insuliini. Minu kommentaar sellele oli, et ma pole täna söönud, mu insuliinitundlikkus on 1ü= 3mmol ehk on enam kui kindel, et lendan sellise annusega hüposse. Lisaks ei meeldi mu südamele veresuhkur alla 8 kuna kipub teine siis rütmist ära minema. Sain vastuseks, et kui ma pole nõus seda annust süstima, teevad nad ise mulle 10 ühikut! Õe juuresolekult tegin väriseva käega 8 ühikut nahavahele ja jäime ootama.
Tunni aja pärast tuli õde glükomeetriga veresuhkrut kontrollima. Mõõtsin huvi pärast ka oma glükomeetriga näidu üle ja oligi erinevus – tervelt 3mmol. Ja järgneva peale jäin lihtsalt suu lahti kuulama- miks ma ei käi oma glükomeetrit apteegis kalibreerimas?! Üritasin siis öelda, et tänapäeval ei kalibreeri keegi glükomeetrit, pigem vahetatakse uue vastu, aga see argument ei pädenud. Nemad on haigla ja nemad teavad ja kõik diabeetikud kalibreerivad. Õhtul võtsin OneMedi inimesega ühendust, kellel jäi kalibreerimise küsimuse peale samuti suu lahti… Täna hommikul rääkisin ka Surgitechiga- no mitte midagi sellist ei ole olemas! Profiglükomeetrid on teine asi, neid tõepoolest kalibreeritakse, aga ka emos kasutatakse nö. tavalisi diabeetikute glükomeetreid.
Veresuhkur aga jätkas langemist. Ega Dexcomi näidud nüüd ka kuigi rahustavalt mõjunud 🙂 Kui suhkur kihutas kahe noolega 9 pealt ikka allapoole ja nahavahel oli veel 3 ühikut insuliini ja südametöös tekkisid ekstrasüstolid ja keegi mu palvele midagi ette võtta ei reageerinud, koukisin oma glükoosi kotist välja ja asusin suhkru langemist pidurdama. Pagan, ma ikka ei lase end ära tappa 🙂 Ja ma ka ei varjanud, et hakkasin end ise ravima 🙂
Ja siis läks trall lahti! Teie meid ei usalda, meie ei saa teid ravida, minge koju jne. Võtsin kaablid küljest ja tulin tulema. Kodus pidin juurde sööma, sest veresuhkur jätkas langemist. No ja siis sõin juba natuke liiga palju, sest kõht oli väga tühi… 🙂